Indikaator näitab veekasutuse indeksi (VKI) muutust aastate lõikes. Protsentuaalne VKI saadakse veekogudest võetud aastase veehulga võrdlemisel pikaajalise aastakeskmise äravooluga. Veekasutuse indeks näitab, kui säästlik on nii loodusliku pinna- kui põhjaveevaru kasutamine ajas. Teisisõnu iseloomustatakse sellega inimese poolt veevõtmisega veevarule avaldatavat survet.

Pikaajaline aastakeskmine äravool Eestis on üle 11 km3. Aastase veekogudest võetud veehulga määramisel ei ole arvestatud Narva Elektrijaamade jahutusveega, mis võetakse Narva jõest ja lastakse peale kasutamist samasse veekogusse tagasi. VKI Eestis on väike ja võrreldes 90-ndate algusega vähenenud, püsides 2-6 % vahel, olles märgatavalt alla 20%-st kriitilist veevaru kasutuspiiri.

Eesti geograafilisest asendist ja looduslikest tingimustest tuleneb veevarude ebaühtlane jaotumine ja killustatus. Jõed on lühikesed ja väikese valgalaga ning äravoolu aastasisene jaotus on muutlik. Madalveeperioodi äravool on väike ja tihti nullilähedane, mis raskendab pinnaveekogude kasutamist asulate veega varustamisel ning heitvee eesvoolu valikul, aga ka rekreatiivsetel eesmärkidel. Väikeste vooluhulkadega jõed vajavad kasutamisel voolu reguleerimist, mis aga pärsib vee-elustiku elutingimusi.

Tallinnas ja Narvas kasutatakse joogi- ja olmeveena pinnavett, mujal Eestis aga põhjavett. Põhjavee looduslik varu on Eestis piisav, kuid piirkonniti erinev. Pingelisem on olukord asulates ning Põhja ja Kirde-Eestis, kuhu on koondunud tööstus. Suur kogus põhjavett pumbatakse välja kaevanduste ja karjääride kuivendamiseks. Kinnitatud põhjavee tarbevarul töötavad sügavaid veekomplekse avavad asulate veehaarded võtavad ära ligikaudu veerandi kinnitatud põhjaveevarust.